Liigu sisu juurde

Kus see loogika pidi olema! Siin võiks meenutada George Orwelli kasutatud mõistet «double-thinking», n-ö «topeltmõtlemise» sündroomi: see on nähtus, kus inimesel tekib teatud vaimsete või mis tahes väärtuste vastu pieteet, ent see on peale surutud eelkõige massiinformatsioonivahendite poolt, mitte ei tulene isiklikust kokkupuutest nende vaimsete väärtustega ja nende mõistmisest. Esialgu peegeldab see tendents mingit üldist keskmist lähenemisviisi, mille puhul migrantide rahvuslikud või regionaalsed erinevused osutuvad teisejärguliseks. See oli ju periood, kus ma olin kolmes kohas korraga tööl: ajalehes, Teatriinstituudis ja Kirjanike Liidus näitekirjanike konsultandina Ülestähendused, Villmeri kirjad ja kaardikesed ootavad, et teeksin neist kui mitte raamatu, siis ülevaatliku artikli. Eestlane jäi ettetuppa tuulama, venelasest kapten tuli minuga teise tuppa ja ütles, et paneksin oma ehteasjad ära.

Igal lehel oli oma kindel kriitik. Pärast sõda oli üldse kultuurile lehtedes rohkem ruumi. Mitte seetõttu, et see nii väga loomulik oleks olnud. Elu oli veel rusudes, kunstis saadi nagu kiiremini jalad alla.

Akordion STRADELLA kohvris!!! () - bebee.ee

Aga praegu peaksid päevalehed olema küll juba 8- mitte 4-leheküljelised. Ja kultuuri õigused tuleks ikkagi taastada. Ei saa niimoodi, et meie päevalehtedel puudub oma kultuurilehekülg. Räägime aina sellest, kuidas keegi plaani täidab! See on ju tehaste-vabrikute oma asi, f kuidas nad plaani täidavad.

Mis lugeja sellest targemaks saab, kui teab, 11 et keegi kuskil töötab Oma vaimuvarale jätame ajakirjanduses ikkagi napilt ruumi! Need esimesed sõjajärgsed aastad olid kusagilt väga poliitiline ja väga loominguline aeg. Tehti tööd, ei olnud veel aega jagelda Nähtavasti oli inimesi vähe, et nad üksteist ei seganud. Renessanslik ajastu oma suure hooga pealehakkamises. Alles pärast keeras sinna, kus ta enam ei pidanud olema Csna varsti pärast sõda hakkasite noore inimesena, aastaselt Teatriinstituudis eesti teatri ajalugu õpetama.

Küsimused müüjale

Kuidas te hakkama saite? Olin tõesti tudengitega ühevanune, mõned neist minust koguni vanemad. Ega ei saanudki hakkama. Aga Põldroosile ei saanud ju vastu vaielda. Tegelikult polnud mul teatriajalooga midagi pistmist. Lugesin siis, kuidas oskasin, õhtul õppisin ise ja hommikul läksin loengut pidama.

Kuid see instituudi aeg oli huvitav. Ruume oli meil vähe ja needki olid pisikesed, mööda Stradella Boso susteem laiali: osa loenguid toimus Säde Pühavaimu tänaval, osa aga praeguse Nukuteatri hoones.

Süvalepal oli laulgi tehtud: oleme trubaduurid ja rändame ühest kohast teise Mina olin õppejõuna kaasas. Olin varem koos Pansoga Moskva teatrites seigelnud, nii et mul oli juba selge, kus miski asub. Sõit läks tõepoolest korda, GITIS võttis meid kenasti vastu, keegi ära ei kadunud ja teatritesse pääsesime ka sisse. Aga see õppejõu töö oli mulle ikkagi nagu kõrvalainet: lehes töötasin ju edasi, hiljem läksin koos Remmelgaga «Noorte Häälde» ja aeg-ajalt tegin ka raadiole kaastööd. Üks esimesi oli too Oskar Lutsuga tehtud intervjuu, mida võib nüüdki veel kirjaniku heliplaadilt kuulda.

Leidke hinnapakkumisi

Tol ajal oli nagu inimestest puudu, seepärast vist sattusingi korraga nii paljudesse kohtadesse. Lisaks kõigele tuli vahepeal ka sportlast mängida. See oli vist aasta talvel, kui toimetusse helistati: peate Leningradi võistlema minema. Mina muidugi keeldusin, polnud mul varustust ega midagi. Aga ühel hilisõhtul tuli Karotamme korraldusega käsk: homme väljasõit Leningradi!

Kuidagi muretseti mulle tuliuus varustus ja tuli alla anda. Sõitsime neljakesi Tallinnast välja, kuid nali oli selles, et teel varastati meil pooled suusad-kepid ära, nii et me korralikult võistelda ei saanudki.

Selle eest käisin aga Leningradi Kirovi-nimelises Ooperiteatris balletti vaatamas, suusadressis muidugi Ja kui me Moskvasse edasi sõitsime, seal trügisin ka teatritesse sisse, ikka tagantuksest ja suusadressis. Mui oli see teatrikihk juba hinges. Mõni aeg hiljem, Sverdlovskis võistlemas käies vaatasin sealsegi teatri üle. TegeUkult olid need mu esimesed kokkupuuted nõukogude teatriga.

Need teised, sihipärased teatrisõidud, tulid pisut hiljem. Aga Sverdlovskis sai sooritatud üks mu suusakarjääri tipptegusid sõitsin slaalomit! Kartsin kohutavalt, aga iga värava juures oli üks meie mees, kes sundis: ükskõik kuidas, aga sõidad edasi! Siis oli veel see komme, et pärast suusatamist anti alati lonks viina sisse. Nii et minagi sain selle lonksu Aga siis tuli aeg, mis lõikas läbi selle renessansliku rõõmu nii kogu ühiskonnas kui ka üksikisiku tasandil.

Konkreetselt teatrikriitikale tähendas see aasta «Pravda» artiklit «Ühest antipatriootlikust teatrikriitikute rühmast», pärast mida vallandusid pehkinud estetismi rappa vajunud teatrikriitikute paljastamised mujal vabariikides, loomulikult ka Eestis? Nojah, see oli vaikselt süveneva nn puhastusprotsessi esimene tõsisem ilming, mis kulmineeris Q aasta märtsis.

Märke sellest võis aimata juba varem, kuigi kas me neid alati tähele panna oskasime. Ei mäleta enam täpselt, oli see nüüd Balti jaama juures oli suur miiting ning mu isa pidi seal Karotammest rääkima.

Isa tuli koju ja ütles: «Tead, ma ei saa aru, aga midagi oli Karotammel viga, ta oli kuidagi nii tõsine ja tujust ära. Tema küsimus on ju siiamaani lahendamata. Ta oli rahva hulgas väga populaarne, arukas ja aus mees, lukus palju Kauplemise strateegiad alla seas ringi.

Ja käis maal vabalt, ilma julgestuseta ja saatjaskonnata seda rahvas ka hindas! Omal nahal hakkasin neid asju tunda saama ikka alles Astusin ju Ja korraga arvati mind ka aspirantuurist välja, ehkki juhendajaks oli Mihhail Morozov, särav hing, sealse Shakespeare'i-kabineti juhataja, kes korraldas ikka aprillikuus Shakespeare'i sünnipäeval konverentse. Nii et Moskvas hakkas ka kõik tagurpidi minema. Shakespeare'i kabinet pandi kinni, leiti olevat ere kosmopolitismi näide.

Morozovi endaga õnneks midagi hullemat ei juhtunud, ehkki ta oli jõukate kultuurimetseenide perekonnast, minu teada Inglismaal üleski kasvanud, nii et valdas perfektselt inglise keelt. Aga pärast «Rahva Hääle» artiklit, kus R. Kangro-Pooli, G. Tugolessovit «Sovetskaja Estoniast» ja teid kõige suuremateks kosmopoliitideks, formalistideks ja kodanlikeks natsionalistideks tehti, hakkasid asjad vist üsna tõsiseks minema?

See oli ju periood, kus ma olin kolmes kohas korraga tööl: ajalehes, Teatriinstituudis ja Kirjanike Liidus näitekirjanike konsultandina Me saime mõlemad Paul Rummoga pähe, et me ei aita noori andekaid talente. Kuid seal polnud ju ühtegi talenti!

Nii kui kevad tuli, hakkas kilode viisi tulema luuletusi ja näidendeid. August Alle ütles kord oma tüdimuse-torinas: «Ma tulen Pikka jalga pidi üles, mu portfell on sõnnikut täis ja vaatan tagasi, kas virtsajuga alla ei voola!

Olin siis juba Keskkomiteest läbi käinud oma formalismi ja muude -ismidega Kui meie kirjanduse vallas midagi tõeliselt inetut on olnud, siis see kirjanike koosolek, kus omad kolleegid mustasid üksteist No mina olin seal väike naga, aga see Andreseni materdamine!

Kui keegi meil siin pärast sõda kultuuri heaks midagi tõeliselt edasiviivat tegid, siis olid need Nigol Andresen ja Vares-Barbarus; Barbarus laskis ennast varem juba maha, kas temagi oleks muidu pääsenud See on kõige õudsem vaatepilt, kui inimene äkki muudab oma meelt, muutub nagu hoopis kellekski teiseks Nii see nende materdajatega juhtus.

Mäletan, kui need määrused ja artiklid ilmuma hakkasid, vist pärast seda «Rahva Hääle» artiklit läksin veel loengule, Järvet tuli vastu ja ütles: «Näe, sa oled ka veel elus! Irdi taktikalisel soovitusel andsin lahkumisavalduse sisse. Sellega lõppes mu tookordne pedagoogitegevus. Eks noor inimene ole tugev Kui instituudis see arutelu oli, no nad pidid seda kõike ju arutama Mina kohale ei ilmunud, läksin hoopis restorani sõbraga viina võtma, üks hea sõber tuli kaasa.

Omast kohast kergemeelne veel ka! Samal koosolekul tehti etteheiteid ka K. Aluojale, L. Kaljotale, F. Nojaa, kui see üleüldine natsionalismipidu käima läks, leiti muidugi kõiksugu patte ja Stradella Boso susteem «süütõendite» kaalukusele siis represseeriti.

Ei jõuagi kõiki nimetada. Sellel kuulsal Keskkomitee koosolekul, kus mina oma jao kätte sain, anti «parteiline hinnang» juba paljudele: Adamson-Ericule, Aurora Semperile, Kangro-Poolile jt. Mäletan, et Alle ütles tol korral: «Ma tunnen sün laiba lõhna. Näiteks Nigol Andreseni lugu oli tegelikult palju keerulisem, ka dramaatilisem kui minu oma. Sõda polnud veel lõppenudki, aga tema oli juba laetud kõiksugustest kultuuriideedest.

Oli vaja eesti kultuurimehhanism tööle panna. Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitjana oli Andid resen kultuuri kõikide lõikudega kursis. Teater oli ainult see lõik, milles 13 mina temaga kokku puutusin. Ta oli väga huvitatud minu aspirantuuri minekust ja nii hõivatud kui ta ka oli, tuli ta ning luges minusuguse noore algaja eest Teatriinstituudis terve semestri Lääne teatri ajalugu, et saaksin aspirantuurieksamiteks ette valmistada.

Ma arvan, et selliseid näiteid tema kultuuripatroonlusest ja entusiastlikkusest võiks tuua küll ja küll. Ta oli erakordse missioonitunnetusega inimene. Nü et kui kellelegi on väga rängalt ülekohut tehtud, siis on see kindlasti Nigol Andresen. Koik need tema mahavõtmise keerdkäigud ja arreteerimine Mõni inimene tuleb sellistest asjadest veel pealtnäha tervenagi välja, eriti siis, kui teda pärast represseerimist siiski avalikult tunnustatakse.

Andresen jäeti aga hiljemgi ülekohtuselt kõrvale. Kui meil oleks praegu ka kultuuri alal tegutsemas Andreseni taoline sügavalt erudeeritud mees, võib-olla nii mõnigi asi oleks siis täna teisiti. See, kuidas ta hoolitses, et igale poole satuksid ikka vajalikud inimesed, et ei oleks tühja kohta seda praegu ei osata teha.

Meil on ju nii palju inimesi vale koha peäl! Andresen tundis asja, mida juhtis. Juht peab olema tark ja missioonitunnetusega inimene. Või muidu on ta ainult see, kes täidab käske. Nüüd võib kultuuriministriks olla inimene, kes kultuurist õige vähe teab, peaasi, et ainult parteilise haridusega kõik korras oleks. Aga omal ajal juhtisid kultuuri andekad ja loomingulised kujud, kes olid kultuuritee ise läbi Stradella Boso susteem Andresen, Semper, Rummo jt.

Kuigi veel tänagi pole loobutud siltide külgekleepimisest, ei suuda siiski ette kujutada, kuidas see kõik ikka võimalikuks sai aasta ajaleheartiklites sisalduvate süüdistuste hävitavast toonist hoolimata mõjub kogu tollane kampaania nii läbipaistvana. Kuidas võidi siiski nii jämedate võltsingute ja väänamiste alusel otsuseid Stradella Boso susteem Kui ma pärast neid artikleid Tuglase juures Nõmmel käisin, siis ta ütles: «Ega seda pudru nii palavalt sööda, kui teda keedetakse.

Aga siis veel, usute või mitte, kui mu isa arreteeriti, sel hetkel ma mõtlesin: no vanamees pidi ju midagi tegema! Isa tuli sõjast, tegi kaasa rasked Saaremaa lahingud, igati parteilane ja äkki võetakse kinni?! Kas võis siis kahelda, et nõukogude kord pole Stradella Boso susteem Ma saan ka neist väga hästi aru, kes selle õiglusesse uskusid Ehkki varasem ebaõiglus pani mindki kahtlema: see oli aasta juunis, vahetult enne venelaste lahkumist Tartust.

Üsna suure lõhe lõi inimeste usku tookordne vangide tapmine. Mäletan veel, et «Vanemuise» näitleja Ida Suvero läks oma sõjaväelasest mehega vanglasse kaasa, et olla koos. Seda ei osanud keegi ette kujutada, et inimesed lastakse lihtsalt maha ja loobitakse kaevu.

Kas nad kõik surnudki olid seal Terve Unn haises See oli midagi õudset. Oli tunne, et maa lõi kõikuma jalge all.

Nii uskumatult jube oli see kõik! Ja kui me nüüd avalikustame, räägime, et kiirustati jne, siis fakti ennast see ju olematuks ei tee?! Aga oma isa arreteerimisel otsisin ikka veel loogikat. Peab ju olema mingisugune loogika, kui inimene on harjunud uskuma õiglust ja tõde. Läksin suures segaduses isa sõjakaaslase kindral Lukase juurde koju.

Lukas ei osanud mulle midagi vastata, aga jäi väga murelikuks. Tal endal läks veel hullemini, nädala pärast ta arreteeriti, viidi Venemaale ja lasti maha. Isa arreteeriti Ei olnud neis mingit erilist toorust, tegid pooleldi uimaselt, pooleldi väsinult oma tööd ja küsisid ainult: miks teil on seinal Lenini pilt ja mitte Stalini oma?

Niimoodi, pooluimaselt see kõik läks. Ja minu ema, selle asemel, et ahastada ja nutta, ütles hoopis: «Kuule, ma pean endale rullid pähe keerama. Kas seda oli võimalik ka kuidagi ette aimata? Siis ei olnud keegi kindel, millal on järg tema käes.

Selles ajas puudus inimlik loogika. Eks mingi hirm oli kõigil, kui juba ainult ühe lause pärast võidakse sind kinni panna. Stradella Boso susteem tuli järele kaks meest. Eestlane jäi ettetuppa tuulama, venelasest kapten tuli minuga teise tuppa ja ütles, et paneksin oma ehteasjad ära.

Siis hakkasime temaga minema. Läbi südalinna tulime jalgsi. Ta oli palju rohkem lössis ja endast ära kui ma ise. Teel kandis ta mu pampu ja kui me juba Pagarisse jõudsime, küsiti temalt: «Võ uže 11 14 znakomõje?

Küsimused müüjale

Minu isa korteris. Millest te siis mõtlesite? Teate, inimene võib ekstreemsetes situatsioonides mõelda väga ratsionaalselt. Mind pandi esialgu ühte liftisuurusesse neljakandilisse ruumi kinni, kartsa arvatavasti, ja mu ainuke mõte oli: kui kauaks siin õhku jätkub? Siiamaani pole tahtnud eriti liftiga sõita Mida teile süüks pandi? Eks ikka mu okupatsiooniaegseid kirjatöid selles patuses «Eesti Sõnas». Lisaks veel läbiotsimisel leitud minu mehe kiri, olin talle sõjavangi arvatavasti siinsetest oludest kirjutanud ja mees arutles, kas see kõik ikka on nii, nagu ma kirjutan.

Tema nagu kahtles nõukogude korras Selle eest määrati mulle 10 aastat. Kus see loogika pidi olema! Et ma hoian mehe kirja? No jumal, ta on ju mu mees.

Kui ma oleksin kirja ära visanud, mida see siis muutnud oleks? Olen nüüd olude sunnil pidanud kõik oma tolleaegsed kirjatööd läbi vaatama, seal on kirjutusi rahvaluulest, kirjandusest, teatrist, paar kuuldemänguretsensiooni Neis viimastes on tõepoolest väljendusi, et oli raske aeg, et ülekohut tehti Üldkokkuvõttes oli nüüd muidugi Stradella Boso susteem nõukogude perioodil minu kirjutatu halb ja paha.

Mui pidi ndal raamat ilmuma, see oli juba laotud ja illustreeritud, pealkiri oli «Sõidame Tallinna». Lasteraamatuke, aga ikkagi üle paarisaja masinakirjalehekülje. Eks ma teinud vaikselt kirjanduslikke katsetusi mujalegi, üht-teist ümus «Loomingus» ja mingist nov eluvõistlusest võtsin ka osa.

Aga mul oli aru peas, mõtlesin, et parem hakkan teatriga tegelema, kui et tuleb veel üks keskpärane eesti kirjanik juurde. Kuhu teid pärast arreteerimist paigutati?

  1. Alltöövõtja doors | Europages-pg-4
  2. Parim maakler rahvusvaheliste valikute
  3. Avage binaarne valikute konto
  4. Looduslik keele tootlemise strateegia
  5. Kasti levikdirektori strateegia
  6. energia ja töötlemata tooraine | Itaalia | Teenuseosutaja | Milano ja Lombardia | ettevõtted-pg-6
  7. I «Macbeth» «Vanemuise?

Esmalt olin 3 aastat Tallinnas Patarei vanglas. Millegipärast seda arvestati, kui ma teatasin, et enne ei lähe ma Patareist kuhugi, kui ma ei tea, mis saab mu isast teda peeti kolm aastat OIC-valikute strateegiad Patareis kinni. Kui isa vabanes, viidi mind vangilaagrisse üle. Aga sellele kolmele aastale Patareis võin omamoodi tänulikult tagasi vaadata, seal lugesin läbi terve vene kirjanduse. Ülikoolis olin peamiselt Lääne kirjandust õppinud, nüüd oli siis võimalus oma lünka hariduses täita.

Lugemiseks aega jätkus, hommikul alustasin ja õhtul lõpetasin. Kui naised omavahel just kaklema ei läinud, siis polnud väga vigagi. Esialgu oli meid küll palju koos. Väga palju tuli sisse maainimesi, otsapidi olid koos kõik need emad, õed ja naised, kes olid oma mehe kuidagimoodi kaotanud See, mis maal toimus, kajastus ju ka vanglas. Oli naisi, kes kandsid karistust inimlikkuse eest andsid külamehele süüa, pärast alles selgus, et metsavennale.

Ja kas polnud metsavendki tihtipeale üksnes ajarataste vahele sattunud inimene. Kas te kodustele kirjutada võisite? Ei, kirjutamisluba polnud ja mul ei olnud selleks ka mingit tahtmist. Mida sealt vanglast oligi kirjutada?

Eks ma seal kirjutamise pärast ju istusin Arvan, et mul oleks elus midagi olulist kaotsi läinud, kui ma poleks seda kõike läbi teinud. Kohtasin neil aastail palju huvitavaid inimesi Ta oli ikka prouaks jäänud ja temal olid seal omad draamad. Meil korraldati isetegevusõhtuid ja kui siis üks vene tüdruk suurema aplausi sai, oli päris skandaal kohe. See oli juba laagris. Kui Patarei andis mulle vene kirjanduse, siis laager õmblemisoskuse. Meil oli seal line brigaad, minust sai selle brigadir.

Selle võrra oli rohkem tegemist ja vastutust, suhkrutükkide jagamisega oli alailma pahandusi Tegelikult peaks kõik selle, mis inimestega toimus, üles kirjutama.

Alates sellest, miks ja kuidas keegi arreteeriti. See on ikkagi ühe rahva ajalugu, milles ei saa midagi muuta ja millest ei tule midagi unustada. Peame endale aru andma, et tsiviliseeritud ühiskonnas ei tohi olla kohta sellistel barbaarsetel võtetel, nagu need küüditamised ja arreteerimised olid. Ma 12 endast ei räägi, ma ei ole endale lubanud kunagi mingisse enesehaletsusse 15 laskumist.

Ja mis mul nii väga viga oligi, lugesin läbi suure osa vene kirjandusest ja õppisin õmblema kokkuvõttes tulin omadega välja, sain isegi targemaks Ega neil, kes Siberisse viidi, parem olnud. Keerulisem oli Võeti ikka oma töö võimalus ära, Põldmäedel läks ju terve perekond, läksid kaotsi kõige paremad loominguaastad!

Paul Rummo rääkis kunagi, kuidas ta ei saanud «Tasuleekide» muusika tarbeks vajalikku 4 8 rida juurde kirjutada. Ta ütles: «Ma ei saa enam seda tunnet kätte! Seda tunnet, kuidas ma laagri servalt kaugel rabas üht üksikut mändi vaatasin. Stradella Boso susteem ainult üht: kui saaks sinna männi juurde, seal korrakski ära käia Seda vabaduseigatsust Stradella Boso susteem ei taasta.

Aga kui te praegu küsiksite, mida ma teistmoodi teeksin, siis vastaksin, et ei teeks midagi teisiti läheksin uuesti vangi tagasi. Niipalju ma ennast tunnen ja võin kindel olla, et kui ma oleksin need aastad väljas, see tähendab vabaduses olnud, issand jumal, ma oleksin samasugust sõnnikut kokku kirjutanud kui mitmed mu head sõbrad siin Tukla lõid maha!

Teistest rääkimata. No kuidas nii võib? Aga paber on see, millelt sõna ära ei pühi Ja ometi tulite oma endise tegevuse juurde tagasi. Oleks ju küllalt olnud põhjust asjast himu täis saada? Ega ma ei kavatsenudki oma endist tööd jätkata. Olin ju nüüd viienda kategooria õmbleja ja mul oli kindel plaan «Maratisse» tööle minna. Olin «Maratis» kõik kokku leppinud ja järgmisel päeval pidin minema vormistama, aga ma magasin selle «Maratisse» mineku sisse ja hommikul helistas Põldroos, kelle hing minu pärast valutas.

Ta veenis mind ümber. Nii et ülekohut, häbi ja valu saab endas ületada? No kuulge, mis mõtet oli mul siis ohvrit mängida? Ega mina ei olnud ainuke. Ja mida said muuta need inimesed, kes mind tookord ümbritsesid? Muidugi, me võime üllalt arutleda aususe üle. Aga kui nüüd natukenegi mõelda, millises situatsioonis seda nõuti, mis võis olla ausaks jäämise hind, siis on asi natuke proosalisem.

Mis õigust on mul nõuda inimeselt ausust, kui see ausus tema elu maksab? Situatsioonis, kus tulevik Stradella Boso susteem niigi tume, kui sa enam ei tea, kas on mille nimel vastu pidada? Järelikult, kui puudub garantii, et keegi su ausust kunagi tõestaks, siis võib sõnakese poetada? Teate, kui lõhnab inimese füüsilise karistamise järele, vabaduse äravõtmise järele Oli neid, kes teist teed läksid, ja neid tuleb austada.

Aga teie, noor inimene, ei tea, mis fenomen on hirm, mida see inimestega teha võib. Kas oleks siis parem olnud, kui näiteks Põldroos ja veel keegi oleks ka istuma läinud või? Puutusin niihästi vanglas kui ka vangilaagris kokku väga paljude inimestega. See oli omamoodi eluülikool. Kojuigatsus ja hirm need kaks olid valitsevad fenomenid.

Üks kaunistas inimest, teine moonutas, päästis valla kõik inetused. Kuid samas õppisin aru saama, et hirm on valusate kogemuste juurtega ja neidki tegusid, mida me oma eetilises nõudluses õigeks ei pea, tuleb vahel mitte alati!

Isegi Ird, bravuurne ja millelegi risti ette löömata, nagu ta oli, tuli mu juurde ja ütles: «Tead, ma ei julgenud sulle laagrisse kirjutada.

Stradella Boso susteem Aktsiate valikute huvitamiseks on huvitis

Hirm Stradella Boso susteem inimese kõige kohutavam fenomen ja see võib käivituda jälle, kui selleks vastavad eeldused on. Tuletage meelde Svartsi «Draakonit».

Olen selle kahjuks ise läbi teinud, võib-olla seetõttu pole ma inimesest just kõige paremal arvamusel. Kas ndate alguse kirjatükid, kus väidetakse, et Kitzberg propageerib oma «Libahundiga» f asist likku rassiteooriat, on kirjutatud ka hirmu surve all? Võimalik, ehkki loogiliselt võiks arvata, et selliseid asju ei saa keegi kirjutama sundida.

Aga jätame siin tavaloogika. Tollaseid ajalehti on võimatu lugeda. Niivõrd õudselt ja jälgilt on neis kirjutatud. Mida võis Lauteri hing sees ütelda, kui teda rahvavaenlaseks tembeldati. Või teine absurd: Irdist tehti kodanlik natsionalist see on ikka imetegu.

Kui ülevalt poolt tuli käsk kodanlikud natsionalistid leida, siis need ka leiti ja esmajärjekorras jäid ette ebamugavad inimesed, võibolla jäi Irdki kellelegi ette? Pärast seda tuli ka see kurikuulus «Vanemuise» koosolek, kus näitlejad Irdi kaitsesid, aga ta ometi peanäitejuhi kohalt maha võeti. Et see kõik niivõrd absurdne oli, võib seletada ehk tõesti sellega, et siin ka kellegi isiklik käsi mängus oli. Ird «paljastati» ju aastal Vabadussõja-aineliste näidendite võistlusele kirjutatud 5-vaatuselise näidendiga «Võitlejad kodu eest»?

Aeg lihtsalt võimaldas inimesi tööst eemaldada kõikvõimalike «pattude» pärast. Mine tea, võib-olla poleks minugagi midagi juhtunud, kui ma oleksin «Rahva Häälde» tööle läinud. Laosson kutsus mind sinna kõrge palga peale.

Seni on teatriajaloos Priit Põldroosi kohta käibel arusaam, et ndatel ta väsis ja jäi seetõttu teatritööst eemale. Kas ei tuleks nüüd rääkida, mis selle taga tegelikult oli? See ei olnud tõesti ainult isiklik allakäik, vaid ta tõrjuti teatritööst julmalt eemale.

Loomulikult mõjus talle Draamateatri peanäitejuhi kohalt eemaldamine rängalt. See näis kõigile tol ajal arusaamatu. Põldroos oli siis neljakümnendais eluaastais mees! Aga teater jäi Põldroosile südameasjaks. Nüüd sai temast teatriprotsessi jälgija. Ja ainult. Ta hakkas kirjutama Teatraali nime all «Sirbis ja Vasaras», nimetades oma teatrieritlusi «Teatraali märkmeiks». Need olid huvitavad, erudeeritud inimese kirjatööd. Ja kui ka see tegevus temal «Pravda» kaudu a lõpul ära keelati, siis vajus Põldroos oma teotahtelt päriselt kokku.

Kohutav on see, et kõik toimus just «Pravda» kaudu ja et signaal sinna läks inimeselt meie endi hulgast. Mis siis Põldroosil veel üle jäi! Muidugi, ta väsis, ei tahtnud ega jaksanud enam midagi teha. Mäletan, kuidas ta ikka ütles: «Lähen koju vatiteki alla, seal on Stradella Boso susteem hea olla Ei kannatanud ainult inimesed, vaid kogu kultuur.

Kuidas siis tulevastele põlvede ajalugu kirjutada, nii et säiliks võimalikult adekvaatne pilt? Meie tänasest jutuajamisest selgunud tagamaad ajalooraamatutest ju puuduvad? Arvan, et ei tuleks karta mälestusi, mis on alati subjektiivsed ja võivad olla vastuolulisedki. Ajalugu tuleb kirjutada üles ka selliste mälestuste abil.

Stradella Boso susteem Binaarsed valik Robot Klientide arvustused

Lugesin hiljuti Tammuri vastuseid teie ajakirjale ja mõtlesin: miks ei võinud Stradella Boso susteem julgelt tunnistada, et nad olid Pansoga väga erinevad lavastajad. Panso tõi tol korral meie teatriesteetikasse uusi tuuli, see oli täiesti uus laad.

Põldrooski märkas seda, ta oli esimene, kes oma «Teatraali märkmetes» seda tunnustas. Muidugi ei tohi ka Panso nurki maha võtta. Aga oleks siiski võinud tunnistada, et aasta Balti kevadele tulnuks siiski valida oma teatriuudsusega köitev ja teatraalsemat, ka intellektuaalsemat arengusuunda raadav Panso «Punttila».

See on ju suuremeelne, kui sa tunnistad momenti, mil rivaal sinust mööda läheb. Ole vaid mees, ja järgmisel korral võid jälle sina ees olla. Ja ega kunst peagi olema spordivõistlus. Rahvuslik teater see on ju midagi suuremat ja terviklikumat kui iga kunstnik üksi. Elu on mind kokku viinud paljude teatriinimestega ning see on õpetanud kõike kirja panema. Inimese suurus võib avaneda alles mälestustes, seepärast tuleb neid üles kirjutada, enne kui on hilja. Olen näiteks lõpmata tänulik Ants Lauterile, kes viis mind ndatel kokku omamoodi traagilise saatusega näitlejanna Erna Villmeriga.

Olin temast varem ainult lugenud ja teadsin, milline särav täht ta oli teatritaevas: Adson on ühes artiklis lausa öelnud kuidas tohib nii 14 kaunis olla! Valmistusin väga selleks kohtumiseks, sest teadsin, et Vill- 17 mer on halvatud, et tal on raske rääkida, et ta ei suhtle kellegagi, on sügavalt usklik.

See minek oli üks suur proovilepanek. Leidsin eest erakordselt aruka, erudeeritud, delikaatse ja ka veel kaunite näojoontega naise. See ei vähendanud tema elutraagikat, sest haigus röövis temalt teatri parimas loomingueas.

Tema mõtte sädelevus oli täiel määral säilinud. Olen harva kohanud näitlejaid, kes oskavad Stradella Boso susteem tööd nii analüüsida, nagu suutis seda Villmer. Hämmastav, et ta oli teatris toimuvaga kõigiti kursis, luges kõiki retsensioone. Hästi tundis ta nende Binaarne valik Apple Linda Rummot. Ta tunnistaski, et Rummo on kõige enam seda laadi näitleja, nagu ta ise oli olnud.

Mis mind rabas, oli see, et ta usaldas sel esimesel korral mulle kaasa oma päeviku. See sisaldas muljeid, mälestusi noorusest, õpingutest Moskvas Adaševi stuudios, Villmeri kokkupuudetest Stanislavski ja Kunstiteatriga.

Mäletan, kuidas ma sealt tulles Tondi jaamas seda päevikut lugesin ja nutsin. Pärast esimest kohtumist püüdsin käia tal külas vähemalt kord kuus, ehkki ei saanud ju teda kuidagi aidata. Aga ta ootas alati, võttis siis ennast väga kokku. Teatriühingu poolt sai talle kingitud suur tugitool, et tal oleks parem istuda.

Meie mõttevahetus kestis peaaegu tema surmani. Csna varsti pärast sõda hakkasite noore inimesena, aastaselt Teatriinstituudis eesti teatri ajalugu õpetama.

Kuidas te hakkama saite? Olin tõesti tudengitega ühevanune, mõned neist minust koguni vanemad. Ega ei saanudki hakkama. Aga Põldroosile ei saanud ju vastu vaielda. Tegelikult polnud mul teatriajalooga midagi pistmist. Lugesin siis, kuidas oskasin, õhtul õppisin ise ja hommikul läksin loengut pidama. Kuid see instituudi aeg oli huvitav. Ruume oli meil vähe ja needki olid pisikesed, mööda linna laiali: osa loenguid toimus Säde Pühavaimu tänaval, osa aga praeguse Nukuteatri hoones.

Süvalepal oli laulgi tehtud: oleme trubaduurid ja rändame ühest kohast teise Mina olin õppejõuna kaasas. Olin varem koos Pansoga Moskva teatrites seigelnud, nii et mul oli juba selge, kus miski asub. Sõit läks tõepoolest korda, GITIS võttis meid kenasti vastu, keegi ära ei kadunud ja teatritesse pääsesime ka sisse. Aga see õppejõu töö oli mulle ikkagi nagu kõrvalainet: lehes töötasin ju edasi, hiljem läksin koos Remmelgaga «Noorte Häälde» ja aeg-ajalt tegin ka raadiole kaastööd.

Üks esimesi oli too Oskar Lutsuga tehtud intervjuu, mida võib nüüdki veel kirjaniku heliplaadilt kuulda. Tol ajal oli nagu inimestest puudu, seepärast vist sattusingi korraga nii paljudesse kohtadesse. Lisaks kõigele tuli vahepeal ka sportlast mängida. See oli vist aasta talvel, kui toimetusse helistati: Stradella Boso susteem Leningradi võistlema minema. Mina muidugi keeldusin, polnud mul varustust ega midagi.

Aga ühel hilisõhtul tuli Karotamme korraldusega käsk: homme väljasõit Leningradi! Kuidagi muretseti mulle tuliuus varustus ja tuli alla anda. Sõitsime neljakesi Tallinnast välja, kuid nali oli selles, et teel varastati meil pooled suusad-kepid ära, nii et me korralikult võistelda ei saanudki. Selle eest käisin aga Leningradi Kirovi-nimelises Ooperiteatris balletti vaatamas, suusadressis muidugi Ja kui me Moskvasse edasi sõitsime, seal trügisin ka teatritesse sisse, ikka tagantuksest ja suusadressis.

Mui oli Stradella Boso susteem teatrikihk juba hinges. Mõni aeg hiljem, Sverdlovskis võistlemas käies vaatasin sealsegi teatri üle. TegeUkult olid need mu esimesed kokkupuuted nõukogude teatriga. Need teised, sihipärased teatrisõidud, tulid pisut hiljem. Aga Sverdlovskis sai sooritatud üks mu suusakarjääri tipptegusid sõitsin slaalomit! Kartsin kohutavalt, aga iga värava juures oli üks meie mees, kes sundis: ükskõik kuidas, aga sõidad edasi! Siis oli veel see komme, et pärast suusatamist anti alati lonks viina sisse.

Nii et minagi sain selle lonksu Aga siis tuli aeg, mis lõikas läbi selle renessansliku rõõmu nii kogu ühiskonnas kui ka üksikisiku tasandil. Konkreetselt teatrikriitikale tähendas see aasta «Pravda» artiklit «Ühest antipatriootlikust teatrikriitikute rühmast», pärast mida vallandusid pehkinud estetismi rappa vajunud teatrikriitikute paljastamised mujal vabariikides, loomulikult ka Eestis?

Nojah, see oli vaikselt süveneva nn puhastusprotsessi esimene tõsisem ilming, mis kulmineeris Q aasta märtsis. Märke sellest võis aimata juba varem, kuigi kas me neid alati tähele panna oskasime. Ei mäleta enam täpselt, oli see nüüd Balti jaama juures oli suur miiting ning mu isa pidi seal Karotammest rääkima. Isa tuli koju ja ütles: «Tead, ma ei saa aru, aga midagi oli Karotammel viga, ta oli kuidagi nii tõsine ja tujust ära. Tema küsimus on ju siiamaani lahendamata.

Ta oli rahva hulgas väga populaarne, arukas ja aus mees, lukus palju rahva seas ringi. Ja käis maal vabalt, ilma julgestuseta ja saatjaskonnata seda rahvas ka hindas! Omal nahal hakkasin neid asju tunda saama ikka alles Astusin ju Ja korraga arvati mind ka aspirantuurist välja, ehkki juhendajaks oli Mihhail Morozov, särav hing, sealse Shakespeare'i-kabineti juhataja, kes korraldas ikka aprillikuus Shakespeare'i sünnipäeval konverentse.

Nii et Moskvas hakkas ka kõik tagurpidi minema. Shakespeare'i kabinet pandi kinni, leiti olevat ere kosmopolitismi näide.

1. Intro to Stradella Bass - Free Accordion Lessons

Morozovi endaga õnneks midagi hullemat ei juhtunud, ehkki ta oli jõukate kultuurimetseenide perekonnast, minu teada Inglismaal üleski kasvanud, nii et valdas perfektselt inglise keelt.

Aga pärast «Rahva Hääle» artiklit, kus R. Kangro-Pooli, G. Tugolessovit «Sovetskaja Estoniast» ja teid kõige suuremateks kosmopoliitideks, formalistideks ja kodanlikeks natsionalistideks tehti, hakkasid asjad vist üsna tõsiseks minema? See oli ju periood, kus ma olin kolmes kohas korraga tööl: ajalehes, Teatriinstituudis ja Kirjanike Liidus näitekirjanike konsultandina Me saime mõlemad Paul Rummoga pähe, et me ei aita noori andekaid talente.

Kuid seal polnud ju ühtegi talenti! Nii kui kevad tuli, hakkas kilode viisi tulema luuletusi ja näidendeid. August Alle ütles kord oma tüdimuse-torinas: «Ma tulen Pikka jalga pidi üles, mu portfell on sõnnikut täis ja vaatan tagasi, kas virtsajuga alla ei voola! Olin siis juba Keskkomiteest läbi käinud oma formalismi ja muude -ismidega Kui meie kirjanduse vallas midagi tõeliselt inetut on olnud, siis see kirjanike koosolek, kus omad kolleegid mustasid üksteist No mina olin VIXi kauplemise strateegia väike naga, aga see Andreseni materdamine!

Kui keegi meil siin pärast sõda kultuuri heaks midagi tõeliselt edasiviivat tegid, siis olid need Nigol Andresen ja Vares-Barbarus; Barbarus laskis ennast varem juba maha, kas temagi oleks muidu pääsenud See on kõige õudsem vaatepilt, kui inimene äkki muudab oma meelt, muutub nagu hoopis kellekski teiseks Nii see nende materdajatega juhtus. Mäletan, kui need määrused ja artiklid ilmuma hakkasid, vist pärast seda «Rahva Hääle» artiklit läksin veel loengule, Järvet tuli vastu ja ütles: «Näe, sa oled ka veel elus!

Irdi taktikalisel soovitusel andsin lahkumisavalduse sisse. Sellega lõppes mu tookordne pedagoogitegevus. Eks noor inimene ole tugev Kui instituudis see arutelu oli, no nad pidid seda kõike ju arutama Mina kohale ei ilmunud, läksin hoopis restorani sõbraga viina võtma, üks hea sõber tuli kaasa. Omast kohast kergemeelne veel ka! Samal koosolekul tehti etteheiteid ka K. Aluojale, L. Kaljotale, F. Nojaa, kui see üleüldine natsionalismipidu käima läks, leiti muidugi kõiksugu patte ja vastavalt «süütõendite» kaalukusele siis represseeriti.

Ei jõuagi kõiki nimetada. Sellel kuulsal Keskkomitee koosolekul, kus mina oma jao kätte sain, anti «parteiline hinnang» juba paljudele: Adamson-Ericule, Stradella Boso susteem Semperile, Kangro-Poolile jt.

Mäletan, et Alle ütles tol korral: «Ma tunnen sün laiba lõhna. Näiteks Nigol Andreseni lugu oli tegelikult palju keerulisem, ka dramaatilisem kui minu oma. Sõda polnud veel lõppenudki, aga tema oli juba laetud kõiksugustest kultuuriideedest. Oli vaja eesti kultuurimehhanism tööle panna. Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitjana oli Andid resen Stradella Boso susteem kõikide lõikudega kursis.

Teater oli ainult see lõik, milles 13 mina temaga kokku puutusin. Ta oli väga huvitatud minu aspirantuuri minekust ja nii hõivatud kui ta ka oli, tuli ta ning luges minusuguse noore algaja eest Teatriinstituudis terve semestri Lääne teatri ajalugu, et saaksin aspirantuurieksamiteks ette valmistada. Ma arvan, et selliseid näiteid tema kultuuripatroonlusest ja entusiastlikkusest võiks tuua küll ja küll.

Ta oli erakordse missioonitunnetusega inimene. Nü et kui kellelegi on väga rängalt ülekohut tehtud, siis on see kindlasti Nigol Andresen. Koik need tema mahavõtmise keerdkäigud ja arreteerimine Mõni inimene tuleb sellistest asjadest veel pealtnäha tervenagi välja, eriti siis, kui teda pärast represseerimist siiski avalikult tunnustatakse.

Andresen jäeti aga hiljemgi ülekohtuselt kõrvale.

Stradella Boso susteem MLB Trading System

Kui meil oleks praegu ka kultuuri alal tegutsemas Andreseni taoline sügavalt erudeeritud mees, võib-olla nii mõnigi asi oleks siis täna teisiti. See, kuidas ta hoolitses, et igale poole satuksid ikka vajalikud inimesed, et ei oleks tühja kohta seda praegu ei osata teha. Meil on ju nii palju inimesi vale koha peäl! Andresen tundis asja, mida juhtis. Juht peab olema tark ja missioonitunnetusega inimene. Või muidu on ta ainult see, kes täidab käske. Nüüd võib kultuuriministriks olla inimene, kes kultuurist õige vähe teab, peaasi, et ainult parteilise haridusega kõik korras oleks.

Aga omal ajal juhtisid kultuuri andekad ja loomingulised kujud, kes olid kultuuritee ise läbi käinud: Andresen, Semper, Rummo jt.

Kuigi veel tänagi pole loobutud siltide külgekleepimisest, ei suuda siiski ette kujutada, kuidas see kõik ikka võimalikuks sai aasta ajaleheartiklites sisalduvate süüdistuste hävitavast toonist hoolimata mõjub kogu tollane kampaania nii läbipaistvana. Kuidas võidi siiski nii Stradella Boso susteem võltsingute ja väänamiste alusel otsuseid langetada?

Alltöövõtja doors | Europages-pg-4

Kui ma pärast neid artikleid Tuglase juures Nõmmel käisin, siis ta ütles: «Ega seda pudru nii palavalt sööda, kui teda keedetakse. Aga siis veel, usute või mitte, kui mu isa arreteeriti, sel hetkel ma mõtlesin: no vanamees pidi ju midagi tegema!

Isa tuli sõjast, tegi kaasa rasked Saaremaa lahingud, igati parteilane ja äkki võetakse kinni?! Kas võis siis kahelda, et nõukogude kord pole õiglane!

Ma saan ka neist väga hästi aru, kes selle õiglusesse uskusid Ehkki varasem ebaõiglus pani mindki kahtlema: see oli aasta juunis, vahetult enne venelaste lahkumist Tartust. Üsna suure lõhe lõi inimeste usku tookordne vangide tapmine. Mäletan veel, et «Vanemuise» näitleja Ida Suvero läks oma sõjaväelasest mehega vanglasse kaasa, et olla koos.

Seda ei osanud keegi ette kujutada, et inimesed lastakse lihtsalt maha ja loobitakse kaevu. Kas nad kõik surnudki olid seal Terve Unn haises See oli midagi õudset. Oli tunne, et maa lõi kõikuma jalge all. Nii uskumatult jube oli see kõik! Ja kui me nüüd avalikustame, räägime, et kiirustati jne, siis fakti ennast see ju olematuks ei tee?! Aga oma isa arreteerimisel otsisin ikka veel loogikat.

Peab ju olema mingisugune loogika, kui inimene on harjunud uskuma õiglust ja tõde. Läksin suures segaduses isa sõjakaaslase kindral Lukase juurde koju. Lukas ei osanud mulle midagi vastata, aga jäi väga murelikuks. Tal endal läks veel hullemini, nädala Stradella Boso susteem ta arreteeriti, viidi Venemaale ja lasti maha. Isa arreteeriti Ei olnud neis mingit erilist toorust, tegid pooleldi uimaselt, pooleldi väsinult oma tööd ja küsisid ainult: miks teil on seinal Lenini pilt ja mitte Stalini oma?

Niimoodi, pooluimaselt see kõik läks. Ja minu ema, selle asemel, et ahastada ja nutta, ütles hoopis: «Kuule, ma pean endale rullid pähe keerama. Kas seda oli võimalik ka kuidagi ette aimata? Siis ei olnud keegi kindel, millal on järg tema käes. Selles ajas puudus inimlik loogika. Stradella Boso susteem Valikute vertikaalne levik hirm oli kõigil, kui juba ainult ühe lause pärast võidakse sind kinni panna.

Mulle tuli järele kaks meest. Eestlane jäi ettetuppa tuulama, venelasest kapten tuli minuga teise tuppa ja ütles, et paneksin oma ehteasjad ära.

Siis hakkasime temaga minema. Läbi südalinna tulime jalgsi. Ta oli palju rohkem lössis ja endast ära kui ma ise. Teel kandis ta mu pampu ja kui me juba Pagarisse jõudsime, küsiti temalt: «Võ uže 11 14 znakomõje? Minu isa korteris. Millest te siis mõtlesite? Teate, inimene võib ekstreemsetes situatsioonides mõelda väga ratsionaalselt.

Mind pandi esialgu ühte liftisuurusesse neljakandilisse ruumi kinni, kartsa arvatavasti, ja mu ainuke mõte oli: kui kauaks siin õhku jätkub? Siiamaani pole tahtnud eriti liftiga sõita Mida teile süüks pandi? Eks ikka mu okupatsiooniaegseid kirjatöid selles patuses «Eesti Sõnas». Lisaks veel läbiotsimisel leitud minu mehe kiri, olin talle sõjavangi arvatavasti siinsetest oludest kirjutanud ja mees arutles, kas see kõik ikka on nii, nagu ma kirjutan.

Tema nagu kahtles nõukogude korras Selle eest määrati mulle 10 aastat. Kus see loogika pidi olema! Et ma hoian mehe kirja? No jumal, ta on ju mu mees. Kui ma oleksin kirja ära visanud, mida see siis muutnud oleks? Olen nüüd olude sunnil pidanud kõik oma tolleaegsed kirjatööd läbi vaatama, seal on kirjutusi rahvaluulest, kirjandusest, teatrist, paar kuuldemänguretsensiooni Neis viimastes on tõepoolest väljendusi, et oli raske aeg, et ülekohut tehti Üldkokkuvõttes oli nüüd muidugi ka nõukogude perioodil minu kirjutatu halb ja paha.

Mui pidi ndal raamat ilmuma, see oli juba laotud ja illustreeritud, pealkiri oli «Sõidame Tallinna». Lasteraamatuke, aga ikkagi üle paarisaja masinakirjalehekülje. Eks ma teinud vaikselt kirjanduslikke katsetusi mujalegi, üht-teist ümus «Loomingus» ja mingist nov eluvõistlusest võtsin ka osa. Aga mul oli aru peas, mõtlesin, et parem hakkan teatriga tegelema, kui et tuleb veel üks keskpärane eesti kirjanik juurde. Kuhu teid pärast arreteerimist paigutati? Esmalt olin 3 aastat Tallinnas Patarei vanglas.

Millegipärast seda arvestati, kui ma teatasin, et enne ei Stradella Boso susteem ma Patareist kuhugi, kui ma ei tea, mis saab mu isast teda peeti kolm aastat kohtuotsuseta Patareis kinni. Kui isa vabanes, viidi mind vangilaagrisse üle. Aga sellele kolmele aastale Patareis võin omamoodi tänulikult tagasi vaadata, seal lugesin läbi terve vene kirjanduse. Ülikoolis olin peamiselt Lääne kirjandust õppinud, nüüd oli siis võimalus oma lünka hariduses täita.

Lugemiseks aega jätkus, hommikul alustasin ja õhtul lõpetasin. Kui naised omavahel just kaklema ei läinud, siis polnud väga vigagi. Esialgu oli meid küll palju koos. Väga palju tuli sisse maainimesi, otsapidi olid koos kõik need emad, õed ja naised, kes olid oma mehe kuidagimoodi kaotanud See, mis maal toimus, kajastus ju ka vanglas. Oli naisi, kes kandsid karistust inimlikkuse eest andsid külamehele süüa, pärast alles selgus, et metsavennale. Ja kas polnud metsavendki tihtipeale üksnes ajarataste vahele sattunud inimene.

Kas te kodustele kirjutada võisite? Ei, kirjutamisluba polnud ja mul ei olnud selleks ka mingit tahtmist. Mida sealt vanglast oligi kirjutada? Eks ma seal kirjutamise pärast ju istusin Arvan, et mul oleks elus midagi olulist kaotsi läinud, kui ma poleks seda kõike läbi teinud.

Kohtasin neil aastail palju huvitavaid inimesi Ta oli ikka prouaks jäänud ja temal olid seal omad draamad. Meil korraldati isetegevusõhtuid Invest Bitkoin voi XRP kui siis üks vene tüdruk suurema aplausi sai, oli päris skandaal kohe.

See oli juba laagris. Kui Patarei andis mulle vene kirjanduse, siis Stradella Boso susteem õmblemisoskuse. Meil oli seal line brigaad, minust sai selle brigadir. Selle võrra oli rohkem Stradella Boso susteem ja vastutust, suhkrutükkide jagamisega oli alailma pahandusi Tegelikult peaks kõik selle, mis inimestega toimus, üles kirjutama. Alates sellest, miks ja kuidas keegi arreteeriti.

See on ikkagi ühe rahva ajalugu, milles ei saa midagi muuta ja millest ei tule midagi unustada. Peame endale aru andma, et tsiviliseeritud ühiskonnas ei tohi olla kohta sellistel barbaarsetel võtetel, nagu need küüditamised ja arreteerimised olid. Ma 12 endast ei räägi, ma ei ole endale lubanud kunagi mingisse enesehaletsusse 15 laskumist.

Ja mis mul nii väga viga oligi, lugesin läbi suure osa vene kirjandusest ja õppisin õmblema kokkuvõttes tulin omadega välja, sain isegi targemaks Ega neil, kes Siberisse viidi, parem olnud.

Keerulisem oli Võeti ikka oma töö võimalus ära, Põldmäedel läks ju terve perekond, läksid kaotsi kõige paremad loominguaastad!

Paul Rummo rääkis kunagi, kuidas ta ei saanud «Tasuleekide» muusika tarbeks vajalikku 4 8 rida juurde kirjutada. Ta ütles: «Ma ei saa enam seda tunnet kätte! Seda tunnet, kuidas ma laagri servalt kaugel rabas üht üksikut mändi vaatasin. Mõtlesin ainult üht: kui saaks sinna männi juurde, seal korrakski ära käia Seda vabaduseigatsust enam ei taasta.

Aga kui te praegu küsiksite, mida ma teistmoodi teeksin, siis vastaksin, et ei teeks midagi teisiti läheksin uuesti vangi tagasi.

Niipalju ma ennast tunnen ja võin kindel olla, et kui ma oleksin need aastad väljas, see tähendab vabaduses olnud, issand jumal, ma oleksin samasugust sõnnikut kokku kirjutanud kui mitmed mu head sõbrad siin Tukla lõid Stradella Boso susteem Teistest rääkimata. No kuidas nii võib? Aga paber on see, millelt sõna ära ei pühi Ja ometi tulite oma endise tegevuse juurde tagasi. Oleks ju küllalt olnud põhjust asjast himu täis saada?

Ega ma ei kavatsenudki oma endist tööd jätkata. Olin ju nüüd viienda kategooria õmbleja ja mul oli kindel plaan «Maratisse» tööle minna. Olin «Maratis» kõik kokku leppinud ja järgmisel päeval pidin minema vormistama, aga ma magasin selle «Maratisse» mineku sisse ja hommikul helistas Põldroos, kelle hing minu pärast valutas. Ta veenis mind ümber. Nii et ülekohut, häbi ja valu saab endas ületada? No kuulge, mis mõtet oli mul siis ohvrit mängida?

Ega mina ei olnud ainuke. Ja mida said muuta need inimesed, kes mind tookord ümbritsesid? Muidugi, me võime üllalt arutleda aususe üle.

Aga kui nüüd natukenegi mõelda, millises situatsioonis seda nõuti, mis võis olla ausaks jäämise hind, siis on asi natuke proosalisem. Mis õigust on mul nõuda inimeselt ausust, kui see ausus tema elu maksab? Situatsioonis, kus tulevik on niigi tume, kui sa enam ei tea, kas on mille nimel vastu pidada?

Järelikult, kui puudub garantii, et keegi su ausust kunagi tõestaks, siis võib sõnakese poetada? Teate, kui lõhnab inimese füüsilise karistamise järele, vabaduse äravõtmise järele Oli neid, kes teist teed läksid, ja neid tuleb austada. Aga teie, noor inimene, ei tea, mis fenomen on hirm, mida see inimestega teha võib.

Kas oleks siis parem olnud, kui näiteks Põldroos ja veel keegi oleks ka istuma läinud või? Puutusin niihästi vanglas kui ka vangilaagris kokku väga paljude inimestega. See oli omamoodi eluülikool. Kojuigatsus ja hirm need kaks olid valitsevad fenomenid. Üks kaunistas inimest, teine moonutas, päästis valla kõik inetused. Kuid samas õppisin aru saama, et hirm on valusate kogemuste juurtega ja neidki tegusid, mida me oma eetilises nõudluses õigeks ei pea, tuleb vahel mitte alati!

Isegi Ird, bravuurne ja millelegi risti ette löömata, nagu Stradella Boso susteem oli, tuli mu juurde ja ütles: «Tead, ma ei julgenud sulle laagrisse kirjutada. Hirm on inimese kõige kohutavam fenomen ja see võib käivituda jälle, kui selleks vastavad eeldused on. Tuletage meelde Svartsi «Draakonit». Voitnud algoritmilise strateegia selle kahjuks ise läbi teinud, võib-olla seetõttu pole ma inimesest just kõige paremal arvamusel.

Kas ndate alguse kirjatükid, kus väidetakse, et Kitzberg propageerib oma «Libahundiga» f asist likku rassiteooriat, on kirjutatud ka hirmu surve all? Võimalik, ehkki loogiliselt võiks arvata, et selliseid asju ei saa keegi kirjutama sundida. Aga jätame siin tavaloogika. Tollaseid ajalehti on võimatu lugeda.

Niivõrd õudselt ja jälgilt on neis kirjutatud. Mida võis Lauteri hing sees ütelda, kui teda rahvavaenlaseks tembeldati. Või teine absurd: Irdist tehti kodanlik Stradella Boso susteem see on ikka imetegu. Kui ülevalt poolt tuli käsk kodanlikud natsionalistid leida, siis need ka leiti ja Kanada borsil jäid ette ebamugavad inimesed, võibolla jäi Irdki kellelegi ette?

Pärast seda tuli ka see kurikuulus «Vanemuise» koosolek, kus näitlejad Irdi kaitsesid, aga ta ometi peanäitejuhi kohalt maha võeti. Et see kõik niivõrd absurdne oli, võib seletada ehk tõesti sellega, et siin ka kellegi isiklik käsi mängus oli. Ird «paljastati» ju aastal Vabadussõja-aineliste näidendite võistlusele kirjutatud 5-vaatuselise näidendiga «Võitlejad kodu eest»?

Aeg lihtsalt võimaldas inimesi tööst eemaldada kõikvõimalike «pattude» pärast. Mine tea, võib-olla poleks minugagi midagi juhtunud, kui ma oleksin «Rahva Häälde» tööle läinud. Laosson kutsus mind sinna kõrge palga peale. Seni on teatriajaloos Priit Põldroosi kohta käibel arusaam, et ndatel ta väsis ja jäi seetõttu teatritööst eemale.

Kas ei tuleks nüüd rääkida, mis selle taga tegelikult oli? See ei olnud tõesti ainult isiklik allakäik, vaid ta tõrjuti teatritööst julmalt eemale.

Loomulikult mõjus talle Draamateatri peanäitejuhi kohalt eemaldamine rängalt. See näis kõigile tol ajal arusaamatu. Põldroos oli siis neljakümnendais eluaastais mees!

Aga teater jäi Põldroosile südameasjaks. Nüüd sai temast teatriprotsessi jälgija. Ja ainult. Ta hakkas kirjutama Teatraali nime all «Sirbis ja Vasaras», nimetades oma teatrieritlusi «Teatraali märkmeiks». Need olid huvitavad, erudeeritud inimese kirjatööd. Ja kui ka see tegevus temal «Pravda» kaudu a lõpul ära keelati, siis vajus Põldroos oma teotahtelt päriselt kokku.

Kohutav on see, et kõik toimus just «Pravda» kaudu ja et signaal sinna läks inimeselt meie endi hulgast. Mis siis Põldroosil veel üle jäi! Muidugi, ta väsis, ei tahtnud ega jaksanud enam midagi teha. Mäletan, kuidas ta ikka ütles: «Lähen koju vatiteki alla, seal on mul hea olla Ei kannatanud ainult inimesed, vaid kogu kultuur.

Kuidas siis tulevastele põlvede ajalugu kirjutada, nii et säiliks võimalikult adekvaatne pilt? Meie tänasest jutuajamisest selgunud tagamaad ajalooraamatutest ju puuduvad? Arvan, et ei tuleks karta mälestusi, mis on alati subjektiivsed ja võivad olla vastuolulisedki. Ajalugu tuleb kirjutada üles ka selliste mälestuste abil. Lugesin hiljuti Tammuri vastuseid teie ajakirjale ja mõtlesin: miks ei võinud Mida pakub aktsiavalikuid julgelt tunnistada, et nad olid Pansoga väga erinevad lavastajad.

Panso tõi tol korral meie teatriesteetikasse uusi tuuli, see oli täiesti uus laad. Põldrooski märkas seda, ta oli esimene, kes oma «Teatraali märkmetes» seda tunnustas. Muidugi ei tohi ka Panso nurki maha võtta. Aga oleks siiski võinud tunnistada, et aasta Balti kevadele tulnuks siiski valida oma teatriuudsusega köitev ja teatraalsemat, ka intellektuaalsemat arengusuunda raadav Panso «Punttila».

See on ju suuremeelne, kui sa tunnistad momenti, mil rivaal sinust mööda läheb. Ole vaid mees, ja järgmisel korral võid jälle sina ees olla. Ja ega kunst peagi olema spordivõistlus. Rahvuslik teater see on ju midagi suuremat ja terviklikumat kui iga kunstnik üksi. Elu on mind kokku viinud paljude teatriinimestega ning see on õpetanud kõike kirja panema.

Inimese suurus võib avaneda alles mälestustes, seepärast tuleb neid üles kirjutada, enne kui on hilja. Olen näiteks lõpmata tänulik Ants Lauterile, kes viis mind ndatel kokku omamoodi traagilise saatusega näitlejanna Erna Villmeriga.

Olin temast varem ainult lugenud ja teadsin, milline särav täht ta oli teatritaevas: Adson on ühes artiklis lausa öelnud kuidas tohib nii 14 kaunis olla! Valmistusin väga selleks kohtumiseks, sest teadsin, et Vill- 17 mer on halvatud, et tal on raske rääkida, et ta ei suhtle kellegagi, on sügavalt usklik. See minek oli üks suur proovilepanek.

Leidsin eest erakordselt aruka, erudeeritud, delikaatse ja ka veel kaunite näojoontega naise. See ei vähendanud tema elutraagikat, sest haigus röövis temalt teatri parimas loomingueas. Tema mõtte sädelevus oli täiel määral säilinud. Olen harva kohanud näitlejaid, kes oskavad oma tööd nii analüüsida, nagu suutis seda Villmer. Hämmastav, et ta oli teatris toimuvaga kõigiti kursis, luges kõiki retsensioone.

Hästi tundis ta Aktsiaoptsioonide korrigeeritud kulud järgi Linda Rummot. Ta tunnistaski, et Rummo on kõige enam seda laadi näitleja, nagu ta ise oli olnud. Mis mind rabas, oli see, et ta usaldas sel esimesel korral mulle kaasa oma päeviku.

See sisaldas muljeid, mälestusi noorusest, õpingutest Moskvas Adaševi stuudios, Villmeri kokkupuudetest Stanislavski ja Kunstiteatriga. Mäletan, kuidas ma sealt tulles Tondi jaamas seda päevikut lugesin ja nutsin. Pärast esimest kohtumist püüdsin käia tal külas vähemalt kord kuus, ehkki ei saanud ju teda kuidagi aidata.

Aga ta ootas alati, võttis siis ennast väga kokku. Teatriühingu poolt sai talle kingitud suur tugitool, et tal oleks parem istuda. Meie mõttevahetus kestis peaaegu tema surmani. Ta rääkis väga liigutavalt, samas aga tähendusrikka kargusega oma romaanist Lauteriga, nende abielust ja loomingulisest koostööst. Lauter ise ütles, et kui teda keegi on õpetanud, kellele ta peaks tänu võlgu olema, siis on see Erna Villmer.

See suur sõprus kestis elu lõpuni. Ka siis, kui Villmer juba haige oli ja Lauter abielus Heli Viisimaaga. Tean, et Villmer ootas Lauterit sõjast tagasi nende Nõmme kodus, nagu Solveig ukse juures istudes.

Ja kui nad hiljem mõnda aega isegi kolmekesi koos elasid või Lauter ja Viisimaa tal hiljem Müürivahe tänaval külas käisid, siis mõtlesin ikka: mida võis küll Villmeri süda sees öelda? Aga ta oli suurejooneline, tark, erksa vaimuga naine. Oleksin vaid suutnud kõike üles kirjutada, mida ta oma Trading System Luxor huultega sõnadesse panna püüdis! Kui ma kunagi temast kirjutama peaksin, siis paneksin pealkirjaks «Kustunud täht».

Sest ta säras veel hiljemgi. Ülestähendused, Villmeri kirjad ja kaardikesed ootavad, et teeksin neist kui mitte raamatu, siis ülevaatliku artikli. Veel kord tahaksin korrata, et mitte ma ise, vaid inimesed mu ümber on mu elu rikkaks teinud. Kahjuks ei jõua siin kõigist rääkida. Ja alguses oli Suits, kelle antud eksamiteema «Shakespeare eesti teatrilaval» jõudis kasvada kandidaadiväitekirjaks ning aastakümnete pärast ka raamatukaante Stradella Boso susteem.

Ehk sobikski lõpetada ühe proosalise looga, mis on seotud selle raamatuga, minu elu suurim äpardus. Kui ma aastal Inglismaal käisin, võtsin kaasa Georg Meri soovitusel, et nii on tarvis kaks selle raamatu eksemplari.